Panen siia üles mõned pildid. Minu jaoks vastavad need täielikult küsimustele, miks ma tahan elada Eestis ja miks ma tahan elada maal. Fotod tehtud eile, 8. detsembri, hommikul.
Lumi vaatega majale
Veel lund vaatega tänavale
Ja veel lund küüni taga
Mul on sajandi suurim nohu. Eilne päev oli kõige hullem, ühtegi lõhna ega maitset ka ei tundnud. Isegi mitte heeringa omi. Külmetasin end fotosessioonil, kus valmisid näiteks need pildid:
Sallid
Sallid
Sallid
Sallid
Sallid
Ja nüüd midagi täiesti vastuolulist minu sissekandele, kus hõiskasin, et suusahooaeg on alanud jne. Nimelt avastasin paar päeva tagasi, et kohe-kohe on pööripäev ja siis hakkavad päevad pikemaks minema ja siis tuleb kevad, juhhuu 
Käisin üle tüki aja Võrus kodus ja otsustasin, et enne jõule peaks ikka oma tuba ka natuke koristama. Seal on hunnikus aastate jooksul kogutud erinevad lõngad ja kangad, lisaks ka riided, millest ühe satsi kaltsuvaipu tahan kududa. Ja veel on virnade viisi pabereid, kuhu olen kõikvõimalikku kraami hunnikusse ladunud. Nende hulgast leidsin muuhulgas ka filosoofia eksami lugemisnimekirja ja konspekti. Mõtlesin, et põhikoolis ja mõneti ka gümnaasiumis oli kasutusel väljend, et kui see aine läbi saab, panen töövihiku põlema vms. Tol korral oli see lihtsalt lõõpimine või ülbitsemine, mõni võib-olla tegi ka seda, aga mina mitte kunagi. Ma nüüd mõtlesin, et äkki sellel põlema panemisel on mingi point ka. Ajasingi siis filosoofia kraami ahju. Iga lehe eraldi ja korrutasin filosoofia my ass. Praegu mingit erilist vabaduse või valgustuse tunnet pole, aga ehk see tuleb veel. Või oleks pidanud lõkke tegema? Õnneks pole enam seda, millega harjutada. Muhaahaahaa…
ja seal seisis, et mürki tuleb 10 päeva samas kohas hoida. Nojah, aga minu sõjakäik nägi välja nii: seisan mina köögilaua juures kui täiesti juhuslikult läks pilk maha ja seal ta oligi. Otse minu jalgade juures. Endalegi väga suureks üllatuseks suutsin ma kiljatada, sammu tagasi astuda ja pilgu kõrvale suunata lootuses, et ta sibab kiiresti kuhugi minema. Nagu nad tavaliselt teevad. Aga see tüüp passis samal kohal edasi ja jalutas tasakesi minust eemale. Mõtlesin, et mis teha. Mõtlemiseks oli aega küll, kuna ta liikus ikka väga aeglaselt. Ühtegi kotti mul käepärast polnud, muidu oleks ta sinna püüdnud, kuigi ma ei tea mis siis edasi saanud oleks… Võtsin siis purgi ja asetasin selle elegantse liigutusega talle peale. Siin ka illustreeriv foto. Päris pirakas teine. Hiire kohta vähemalt. Nii et kui lõksud tulemuseni ei vii ja hiireliimi (mingi eriti moodne hiirte püüdmise vahend, mille peale hiir kinni jääb ja seal siis mitu päeva liigutab ja ma eeldan, et ka piiksub) jaoks närvid liiga nõrgad, kasuta purki. Igati humaanne 
). Umbes kaks kuud peale kooli lõpetamist olin iga päev endale sunnitud korrutama, et kool on läbi, nüüd ongi vaja tööle hakata ja ennast ise motiveerida ja põhimõtteliselt kõik ise otsustada. Triin vastas siis sellele iga kord sama moodi, et tead, Katakene, teretulemast päris ellu, see ongi päris elu. Mulle tundub, et hakkan sellest alles nüüd toibuma. Aga ei saa öelda, et reaalses elus kõik lust ja lillepidu on. Teatud mõttes küll, aga… nüüd tuleb näiteks õppelaenu hakata tagasi maksma, maja soojustama, lund rookima, raha teenima jne. Hea, et ma õppelaenu ainult ühe aasta võtsin. Ja sedagi talu ostmiseks. Küll ma olin tubli 
??? Kõik raha ja rohkemgi veel, on materjalide alla pandud. Lõngu on nii et tapab. Ühesõnaga – tööööleeeee! Ok, teen ikka reklaami ka. Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on huvi eelkõige näiteks setu naise hamekäiste, linikuotste, meeste püksikanga, aga ka vooditekkide või suurrättide vastu, siis ma olen saadaval.